Liigume Spokanest edasi kergelt Seattle suunas, kuid siiski kindlat põhja poole.
Selle 1 päevase pika süiduga oleme jõudnud sügavast talvest sooja suve, lopsaka roheluse ja õitsvate lillede keskele. Esimese jalasirutuse pausina väike kõrvalepõige, et vaadata langevat vett ja nautida sooja päikest mõned minutid - Snoqualmie Falls (Kõrgus 269 meetrit).
Jah, see vesi ja kosk olid tõesti kenad, kuid nädalaid Denverid lume ja lörtsi käes istunud eestlasena ei suutnud ma seda nii palju nautida, kui kõiki neid õitsvaid rododenri põõsaid/puid.. Suvi tuli lõpuks südamesse:)
Edasi muutus olustik veidike tehnika maigulisemaks - Boeing lennukite tehas. Ei teagi, kas sellest pikast lennust siia ja ainult autodes istumine selle tingisid, kuid see tehase tuur jäi puhtalt meeste nautida. No lihtsalt ei suutnud leida tahet ... Võimalik, et sellele aitas kaasa fakt, et lisaks fotoaparaatidele ka Helene vanuseid lapsi ekskursioonile tehasesse ei lubatud. Tegime siis naised kahekesi lihtsalt Boeingu tehase muuseumi ringi ja nautisime õues valitsevat kuumust ühe hea jäätisega kuniks kogu seltskond jälle kokku sai.
Seejärel pooltund mänguväljakul , kus Helene sai enda patareisid tühjaks ronida, meie külmakastist vahepala näksida...ning sõit sai jätkuda.
Kuna mehed said tegelikult oma tehasetuuri palju varem tehtud, kui planeerisime, jäi meile terve vaba õhtu - käigupealt läks käiku Tarmo idee sõita ja uurida siis juba ka mõnda Seattle ümbruses paiknevat saart.
Ajaviiteks kohaliku kindluse uurimine/turnimine ja päikeseloojanguks jalad Vaiksesse Ookeani. Poleks arvanudki, et üks vesi võib nii ilusa suvise looduse kõrval NII külm olla. Julgelt jalgupidi vette...ja julgelt ning kiirest ka sealt välja, kui möödujad küsisid, kas krabide püük on ka edukas. Paari surnud krabi ja nende kombitsaid nähes mõistsin, et teadmatus on vahel õnnistus :). Tegelikult aga on see musta liivaga rand hingematvalt ilus. Kõigi oma iseärasustega. Punkt.
No comments:
Post a Comment