Veidike meenutab aknast välja vaadates ümbrus paari päeva tagust Punaste puude metsa...no peabki vist meenutama. valdavalt samad puud ju...Lihtsalt siin on neid hiiglaseid justkui rohkem üheskoos.
Vana mahalangenud puu tüve sees oli võimalik ka endal läbi jalutada.
Sekvoiade Rahvuspark
Kuningate kanjoni st otse saab sõita kõrval asvuasse sekvoiade parki. Teekond saab võetud Shermani, maailma suurima puu juurde. Selline järjekordne paras langus minnes ja tõus tagasi tulles matkarada. Vaataed raja lõpus muidugi on igat seda sammu sealt matkarajal väärt. Rääkimata heast kardiost südamele.
Shermani naabriteks olid teisedki hiiglased, kelle avhel kõndimine lihtsalt austust nende puude suhtes aina kasvatas.
Miks nad aga nii suureks kasvavad? Põhjus on lihtne - need puud ei põle. Selletõttu suudavad üle elada kõik need metsa tulekahjud, mis muud puud hävitavad. Palju võib metsas näha sekvoiasid, millel on tule kahjustused. Natuke põlenud koor või tühi sisemus, kuid puu ise kasvab edasi ja otsib tipus paikneva rohelusega päikest.
Moro Rock
Peale puude on siin pargis ka ilus mägikivine maastik. Sealhulgas mitmed hiiglaslikud kivid, mille otsa ronimisrajad on ehitatud. Tarmo kindel plaan oli nende otsa ka ronida. Liiga varajase aastaja tõttu aga sai neist ainult ühele ligi - selleks siis Moro Rock.
Esmalt mõtlesin, et astun paar sammu kivile ja kuulutan ennast võitjaks, et niigi palju julgesin. Tarmo jonnakus ja utsitamine aga ajasid veidike õhevile ja kusagilt saaabus otsus: "Jah, ma ronin ka selle kivi otsa ". Muidugi ei olnud ma plaaninud, et Helene ei kavatse minust lahti lasta ja ma selle raja koos temaga pean üles/alla ukerdama. Veidike ahviema tunne tuli mõne kaljusema ääre peal, kui laps küüned nahka lõi ja tugevamini ainult kinni end klammerdas. Vähemalt ei olnud hirmu, et ta kuhugi ära jookseb...
Nüüd tagantjärele mõeldes ma ikka ei tea, kas oli õige plätudes ja lapsega seal kohati ilma äärteta kivil ronida..kuid kuna ma seda kõike väga rahulikult tegin ja laps tundis end hästi ...siis tegelikult ju andis see meile mõlemale hoopis suurema silmaringi ümbritsevast juurde.
Täna oli ilus päev ilusa õhtuga Beetle Rocki serval seda kenadust nautides. Arvame, et see Põrnika kivi on nime saanud sellest, et kivil paiknevates lohkudes vesi seisis...justkui lepatriinu täpid.
No comments:
Post a Comment