Eelkõige reguleeris meie käike ka varajane aastaaeg - mägedes on ju alles sügav talv. Pargi hooaeg alles vaikselt ärkab ning avatudki on ainult üks külastajate keskus pargi sissepääse juures.
Hurricane Ridge Trail Overlook - Alustuseks veidike kõrgemale. Kõikide pargi kõrgemate mägede ülevaade. Natuke oli soov ka matkata sellel rajal, kuid lume paksus raja alguses oli juba hirmuäratavalt uputav. Piirdusime seega raja ääres redutavate hirvede pildistamisega.
Madison Falls - siis edasi veidike madalamale ja roheliemale alale. Kuna jällegi ei olnud kogu tee lõpuni avatud hooaja mitte ametliku alguse tõttu, lõppes üks tee Madison kose väikese jalutusrajaga. Kosed on alati ilusad ja rahustavad vaadata. Ei erinenud ka see seekordne vaatepilt oma olemuselt.
Sol Duc Falls - Päeva lõpupoole tundus paras teha veel üks 0,8 miiline jalutuskäik veidike suuremat koske vaatama. Helene pika lõunaune tõttu sain võimaluse natuke varem startida ja looduse ilu endale sobivas tempos nautida. Loodus andis ilusaid vihjeid sammaldunud puude ilust ja soliidsusest juba esimestel sammudel. Endale üllatuseks avastasin, et maalapse kohta kardan ma liiga palju vaikses võõras metsas kohata karusid ning arvan, et iga ülikõrge puidust sild on kindlasti minu raskusele mitte vastupidav. Pidevad pisikesed eneseületamised ja adrenaliin koos võimalusega kiireid klõpse väljaspool piirdeid ukerdada teha on tegelikult vahel täitsa vajalikud, et end veidike rohkem elavana tunda. Isegi hoolimata sellest, et meeste kohale jõudes suudeti ajutiselt uhkus enda saavutuste üle materdatud saada, kuna pidavat mõtetud hirmud ja asjad olema olnud. Aitäh, U.
Kõige tähtsama mänguasja, Kass Triibuga maailma avastamas. Igakord, kui tuleb mingi huvitav vaade, näitab laps seda eraldi ka kassile. Midagi ei tohi ju märkamata jääda.
Hommikukohvi rannas. Mida kaugemal veest, seda suurematel kividel võisid päikest nautida. Seega liivast ronimiskõlblikeni välja.
Samblad, samblad ja veelkord samblad. Kogu see rohelus ja vihmametsa moodi metsa välimus tulebki ju sammaldelt. Ilusad, graatsilised taimedtuule käes vaikselt lehvimas ja lehtedeta puuokstele mängulisust lisamas.
Ruby Beach sai välja valitud neist loendamatult paljudest randadest eelkõige oma nime pärast. Lootus ju on, et siin on ka midagi muud peale musta liiva. Jah, siin on ka must liiv, milles leidub punakaid liivateri/kivikesi :) See aga ei muutnud ei paremaks ega halvemaks seda ilusat vaadet ning mõnusat jalgade jahutust
Kõige suurem puu siin pargis. Kui meie kohale jõudsime oli aga see imeline puu juba pooleks vajunud. Kuid niimoodi maas lebadeski sai hea aimduse sellest, kui võimsaks siinsed seedrid võivad kasvada, kui neil seda võimaldada.
Pargist välja viis me tee küll mere äärest..liigagi äärest ...ja mere pealt. Õhtune päikegi sai tervitatud just peale selle pika ja kitsa, veidike ebameeldivalt hirmutava silla ületamist. Asukohaks Astoria linnas paiknev endine majakas (Astoria Column), mis nüüdseks lihtsalt restaureeritud ja külastajatele ronimiseks avatud. Jah.. ka mina julgesin seekord ühe majaka otsa ronida. Põlved värisesid, süda värises, kuid tehtud ta sai ning isegi silmad julgesin tipus õues lahti teha. Ei kahetse.
Washingtoni osariik - olen avastanud siin riigis ühe osariigi, kus mulle reaalselt meeldiks elada. Loodus, inimeste elustiil ja Seattle kui elamiskoha, mitte kui turistide meelitaja hõng on lihtsalt nii-nii vastuvõetav ühele vahel veidike vihmast ilma armastavale eestlasele .
No comments:
Post a Comment