Rahvuspark tervenisti ühe järve päralt. Mitte päris tavalise, vaid kraatri järve. Järjekordne ülessõit soojas ilusast kliimast hiiglaslike lumevallide vahele. Lausa nii hiiglaslike, et isegi majad ei olnud veel lume alt välja sulanud ning Infopunkti sai siseneda armsast pikast tunnelkoridorist, mis oli üleni lume all.
Tegemist on Ameerika Ühendriikide sügavaima järvega (594m), mida hoiavad veega täidetuna vihma ja lumeveed. Kogu järve vesi vahetub selliselt ca iga 250 aasta ga. Silmale pakub ilu selle selge, jäine ja sinine vesi. Järv ise tekkis ca 7700 aastat tagasi vulkaani kokku kukkumise tagajärjel.
20. sajandi alguses toodi inimeste poolt järveelama erinevaid kalu.
Lääneranniku maiku ja mekki
Seni on meil alati väljas söömisele eelnenud pikad vaidlused, otsingud ja ütlemised - Protsess, mis tundub, et ei muuda kunagi oma olemust. Emadepäeva üllatusena suutis aga Tarmo smuugeldada meid ranniku äärde meretoidu söögikohta (Chart Room Restaurant) nii, et keegi teine seda enne ei teadnud, kui ukse ette jõudsime. Nagu tõeline SuperAgent :). Pisikeses mõnusa kalatoidu lõhnaga restoranist avanes akendest vaade maja ääres mõirgavatele merilõvidele ja õues sai neid lihtsalt vaadata ja kuulata. Parim emadepäeva üllatus..
Lisaks sai ooekani äärde sõites jälle ka veidike kallast , liiva ja vett vaadatud.
Redwoods National Park
540 ruutmeetrit vihmametsi 1968. aastal loodud pargis.
Läbi järjekordsete vaidluste teemadel "Kas puude vaatamiseks on liiga õhtu või mitte", jäi peale seisukoht, et kuna päike alles hakkab loojuma, on puud täiesti nähtavad. Kuuldavasti on nad ka üsna pirakad ja kahesilma vahele ei tohiks nad kõik jääda.
Järjekordselt olin lummatud. Veelgi suuremad puud, pikem ajalugu ja väiksem ning tähtsusetum tundub inimene nende kõrval.
No comments:
Post a Comment