Päeva eesmärgiks läbida Great Smoky Moutains rahvuspark.
https://www.nps.gov/grsm/index.htm
Enam ei tasu mainidagi, et aeg on jälle ülimalt limiteeritud - tuleb vaadata loetud tundidega alad, mida normaalsed puhkajad naudivad päevi ja nädalaid. Veidike ebameeldivad tunduvad ka järjekordsed eesootavad keerutavad teed.
Kuna eelmisel õhtul sai üpriski pargi külje alla välja sõidetud, saab hommikut alustada inimlikul ajal ja parki jõuame omast arust esimeste seas. Nii mudugi arvavad vist ka kõik need teised tuhanded autod, kes juba igalpool sõidavad-pargivad. Ma pole kunagi ühes pargis sellist rahvamassi näinud. Ja seda veel hooajavälisel ajal.
Kahtlen, et veidike ehk on selles süüdi suurlinnade lähedus ja fakt, et just tänasest lõpetati talvehooaeg ning lubatakse inimestel läbida kõiki pargis olevaid radasid. (Ametlikult oleks see pidanud juhtuma 1. aprillil, kuid ilmselgelt nad arvasid, et eestlased tahakasid rohkem ju näha :) ).
Peale järjekordseid õpetusi, kes-mis-kus on Eesti, saame sõbralikelt pargi töötajatelt nippe ja soovitusi, mida kindlasti vaadata ja mida võib jätta. Superluks.
Üldiselt aga on tegemist 1934. aastal rajatud pargiga, mis on USA kõige suurema külastatavusega (ca 9 miljonit küastajat aastas). Kõige ilusamaks ajaks külastamiseks peetakse sügist, kui kõik need lehtpuud on oma ilusaimates toonides. Samuti annab ilu juurde udu, mis mäeahelike vahel regulaarselt paikneb. Autoga ringi vurades sai ka meeletult palju pisikesi mägiojasid nähtud. Küll suuremaid ja väiksemaid, kuid igaüks omamoodi loodusele ilu juurde andmas.
Keerutavate mägiteede, rahvamassi ja looduse ilu jälgimise avhele sai õnneks pigistatud ka väike paus piknikukohas. Helene jäi seekordsel sirutusel Tartsi hoolde ja tulemuseks see, et kevadised jalaeotused mägijões ka kõige pisematel tehtud.
Üksik hunt, keda sai tee ääres vabas looduses silmatud.
No comments:
Post a Comment