Päikese kodu. Vanimate esmaste asulatega alad. Üle 30 000 nime kandvat järve ja 600 erinevat kala sorti. Üle 1000 miili liivarandasid. Populaarseim puhkuse veetmise koht riigis. Tunnustatud 27. osariigina USA-s. Aga loomulikult FLORIDA.
Lõpuks ometi saab öelda, et talv ja kevad on seljatatud ning suvi kuumab tervitavalt. Sooja ilma tuules saab esimeseks peatuseks St Augustine http://www.oldcity.com/ - vanim püsiv asula USA-s (1565. a.), kuagistel hispaania koloniaalaladel. Kesklinna olustikku ja majade välimust vaadates ootan, et millal Zorro filmi võtted algavad ja keegi kusagilt madalalt lossilikult katuselt alla mõõklema hüppaks. No olgu, Zorrot ei tulnud, kuid ilusaid maju ja endasse armuma panevaid lilli ja kohvikuid täis pikituid pisitänavaid see-eest küll. Tundub kohana, kus veedaks terve päeva- naudiks randa, hooneid ja ehk mõne pokaali head kohalikku veini. Reaalsuse aga tiksub parkimismeeter armutuid sekundeid lõpuni. Laps kaenlasse , auto poole teele ja olemegi järgmise sihtmärgi suunas liikumas.
Ponce de Leon majakas
http://ponceinlet.org/
Osariigi kõrgeim (53m) ja kõrguselt teine riigis. Sellist vaadet sai majaka otsast nautida. Kahjuks küll jäi mul see isiklikult nägemata, kuna Helene tervis otsustas alla anda ning palaviku ligi lasta.
Ooekan! Kusagil rikkurite ilusate villade vahel majakast eemale sõites silmasime väikest silti , mis kuulutas avaliku rannale ligipääsu. Autole stopp ja osa seltskonnast laste juures ning teisel osal varbad sekundiks liiva. Vahel ons ellised minipausid ja üllatusmomendid just need, mis langevale meeleolule hoobi annavad ja uue jõu asemele toovad. See liiva ja ookeani nautimine oli juba tekkinud eluvajalikuks :)
Kiirsõit Orlandosse, et jõuaks osa seltskonnast käia Universali stuudio pargis. Aeg aga tegi lastega oma töö ja selleks ajaks kui meie linna jõudsime, olid mõlemad lapsed totaalselt haiged. Kõhulahtisus ja palavik vallutasid lihtsalt tundidega. Ei oska olla rongaema ja mittemingit tahtmist enam polnud ühtegi kohta külastada sel ajal, kui laps haigusega maadleb. Kogu energia ja tähelepanu ja mõtted olid ainult soovi juures lapse paranemiseks.
Naised-lapsed paariks päevaks renditud korter-hotelli ja õhtuse linnaga tutvumine läks meestele kavasse. Naiste kord siis lepitud ajaks, kui lastel parem.
2. Päev Orlandos (Distants 164 miili)- plaanitud SeaWorld ja Universal Stuudio ning meestel NASA muuseum. Reaalsuses jõudsid mehed vaadata üle NASA. Õhtuks oli ühe lapse tervis juba tugevasti paranenud ja tripp Universalisse läks käiku. Meie Helenega jäime endiselt koduseks. Ei saanud lapsel palavikku maha rohtudega. Lisandus hoopis okendamine. Siinkohal aitähh Eesti kõige vingemale arstitädi Enele, kes häid nõuandeid jagas ning meele maha rahustas. Õhtul tunds, et piigal on juba parem..proovisime rahuliku jalutuskäigu süles lapsega Disneylandi ja Universali rajoonides - vähem rahvast, ei mingeid suuri atraktsioone ega järjekordi..lihtsalt jalutamine soojas õhtus. Olen väga rahul oma valikuga mitte neid vägevaid parke külastada. Tundus, et ka täiskasvanutel oli mingisugust rahunemishetke selle intensiivse tempo ja muretsemise vahele vaja.
Hilisem tagasiside Universalisi külastamisest 1,5 aastasega andis veelgi meelerahu juurde. Sinna võiks minna lapsega ca 5-6 aasta pärast.
3. päev Orlandost kruiisini ( Distants 74 miili)
Hommikusse planeeritud SeaWorld lükkus edasi tripi lõpu San Antonios asuvasse Seaworldi. Muidu lihtsalt oleks juba kuri käes kruiisile õigeks ajaks jõudmisel... jah.. kruiis. Unistuste puhkelinnas Orlandos haigustega maadlemistele otsa väike põige Bahamadele järgnevad 3 päeva. Tundub päris hea ju? Saab näha ja tunda :)
No comments:
Post a Comment