Carlsbad koobaste Rahvuspark
Väike hommikue äratus - pargi kodulehel seisab teadaanne: Lift hetkel ei tööta ja väljuda/siseneda tuleb mööda looduslikku rada. Olgu, mis seal ikka, eks? Nii ikka võib juhtuda kui oled väsinud ja ei hakka piisavalt detailidesse süvenema. Tegelikult tähendas see teade seda, et peale ca 80 korruselise maja sügavust langust, on vaja see 80 korrust ka üles ronida.
Esialgne mõte oli, et ma jään autot valvama, teiseks mõtteks arvasin, et kõnnin veidike ja piiun esmamulje ära.
Lõpptulemus: Koopa suust allapoole astudes leiad ennast justkui täiesti uues maailmas. Linnud, nahkhiired. Mõnusalt asfalteeritud ja käsipuudega kaldteed. Enne kui ma märkasin fotoaparaadist silmi korralikult tõsta ja endale aimu anda kui sügavale olen laskunud, olin enamvähem juba alla välja sibanud ja aina koopas paiknevaid erinevaid ruume ja kujundeid vaadata nautinud. Õhk oli ka meeldivalt jahe, 13 kraadi. Selline paras temperatuur väikseks füüsiliseks pingutuseks. Veidike alla 1h võttis, et alla jalutada. veidike alla poole tunni, et põhjas paiknevaid koobaste ruume läbi jalutada. Põhjas olles oli Helene esimest korda kogu reisi jooksul vabatahtlikult nõus minema lapsekandmise kotiga selga. Sellest koopast me oleks pidanudki alustama vist reisi. ;).
Lõpus hakkasime vaikselt üheskoos korruseid ülespoole kerima minna. Helene vapralt veel tublima Tartsi õlgadel ja mina nende järel...
Tegelikult isegi varem, kui oodata oskasin, paistis kusagilt valgus
Õnnelikult maapinnal tagasi.
Lõpusirgele ka üks tervitama tulnud lõgismadu pildile saadud.
No comments:
Post a Comment