Ei saa mitte paigal olla.

Lumetormid siin ja seal...mägedes  ka alles sügav talv...

Läheks hoopis mõõkvaalu ja hallvaalu otsima. Kus nad asusidki...seal Alaska pool? Ok..päris Alaskal mitte, saab Seattle kandiga täiesti asja aetud. Seega esimene sihtkoht Seattle ning vaalade otsingute plaan on nüüdseks lukus ja paigas.

Kui juba sõitma saab hakatud, siis ehk ka juurde veidike lääne rannikut? Vaike Ookean? Tundub ahvatlev....Aaaga tegelikult ju ei jõudnud aastate eest neid sekvoia puid ka päris vaatama.. Surmaorg jäi ka läbi käimata...No olgu. Paneme need ka siis juba kaardile ja vaatame mis saama hakkab!

Esimene päev:  Hommikul kell 03-00 äratus ja 04-00 start! 16h sõiduaega ilma ööbimisteta esimese ööbimiskohani.  Vaatame kas  tuleb plaanikohane start.

Pildid  interneti avarustest   ja ootustele pildi juurde saamiseks

Kokkuvõtteks

Sellel tripil kogu kambaga(5 täiskasvanut ja 2 mudilast):

Ringreisi kestvus:         21 päeva
Kogudistants:               7000 miili ehk 11 265 km
Läbitud osariigid:         Illinois, Michigan, Indiana, Ohio, Pennsylvania, West Virginia, Maryland,                                             Virginia, North Carolina, Tennessee, Alabama, Georgia, South                                                               Carolina, Florida, Missisippi, Louisiana, Texas, Colorado

Parkimise tasud:           315 dollarit
Starbucksi kohvid:        182 dollarit
Piletid:                            1786 dollarit
Autorent+lisad:             2207 dollarit
Kütusekulud:                 650 dollarit
Söömised toidukohas:   1125 dollarit
Toidupoed:                     935 dollarit
Hotellid:                          2639 dollarit


Asendamatu tööriist statistika ja pidevalt omavahel arvete jagamise lihtsaks tegemiseks: Sliptwise



 

Carlsbad koopad

Distants: 760 miili + 80 korrust

Carlsbad koobaste Rahvuspark

Väike  hommikue äratus - pargi kodulehel seisab  teadaanne: Lift hetkel ei tööta ja väljuda/siseneda tuleb mööda looduslikku rada. Olgu, mis seal ikka, eks?  Nii ikka võib juhtuda kui oled väsinud ja ei hakka piisavalt detailidesse süvenema. Tegelikult tähendas see teade seda, et  peale ca 80 korruselise maja sügavust langust, on vaja see 80 korrust ka üles ronida.
Esialgne mõte oli, et  ma jään autot valvama, teiseks  mõtteks arvasin, et kõnnin veidike ja piiun esmamulje ära.
Lõpptulemus:  Koopa suust allapoole astudes leiad ennast justkui täiesti uues maailmas. Linnud, nahkhiired. Mõnusalt asfalteeritud  ja käsipuudega kaldteed. Enne kui ma märkasin fotoaparaadist silmi korralikult tõsta ja endale aimu anda kui sügavale olen laskunud, olin  enamvähem juba alla välja sibanud ja aina koopas paiknevaid erinevaid  ruume ja  kujundeid  vaadata nautinud.  Õhk oli ka meeldivalt jahe, 13 kraadi. Selline paras temperatuur väikseks füüsiliseks pingutuseks. Veidike alla 1h võttis, et alla jalutada. veidike alla poole tunni, et põhjas paiknevaid koobaste ruume läbi jalutada.  Põhjas olles oli Helene esimest korda kogu reisi jooksul vabatahtlikult nõus minema lapsekandmise kotiga selga.  Sellest koopast me oleks pidanudki alustama vist reisi. ;).

Lõpus hakkasime vaikselt üheskoos korruseid ülespoole kerima minna.  Helene vapralt  veel  tublima Tartsi õlgadel ja mina nende järel...

Tegelikult isegi  varem, kui oodata oskasin, paistis  kusagilt valgus

Õnnelikult maapinnal tagasi. 

 Lõpusirgele ka üks tervitama tulnud lõgismadu pildile saadud. 

San Antonio. Seaworld

Distants: 439 miili.

San Antonio
Hispaanlaste poolt rajatud linn, mille alad varasemalt kuulusid Payaya indiaanlastele.  Praeguseks ajaks on   tegu USA suuruselt 7-nda  ja osariigis 3-nda linnaga. Vaatamata linna suurusele, on   kesklinnas ilus ja  romantiline olustik. Seda eriti jõeäärse jalutusraja näol (River Walk).  Hoolimata   tihedalt külg külje kõrval asetsevate  kohvikute melust, suudab iga jalutaja ikkagi natuida neid ilusti sätitud taimi ja kive-puid. Tõeline  päeva üllataja meie kõigi jaoks.

Päeva teiseks pooleks oli kauaoodatud vaalade ja veeloomade tervise eest hoolitseva ettevõttena end reklaamiv Seaworld.  Ma teadsin, et  loomulikult ei saa nad hoida neid loomi vabaduses ja inimestele presenteerida...Alustuseks väike hilinemine ja jooksujalul mõõkvaalu vaatama. Siin on neid  võimalik normaalselt vaadata ainult  nn Show ajal. St et  nad lastakse tagumisest akvaariumist inimeste silma alla.  Olin samuti õhevil..polnud kunagi sellist imelist looma oma silmaga ju näinud ja tõepoolest nad on ilusad... kuid juba peale esimesi hüppeid ja nende longus  seljauimi vaadates tuli ikkagi väike nukrus ja kahetsusenoot hinge....

Pargis ringi jalutades jäi silma üleüldine räpakus. Inimesed lagastasid sinna kuhu juhtus ja koristajaid oli selle pidevalt korras hoidmiseks lihtsalt liiga vähe. Pingviinide maja külastades sai üks osa meie  seltskonnast ilusti linde vaadata, meie aga juhtusime ajal, kui keegi oli sinna  tõsise põie leevendanud kuhugi ja kogu  ruum lihtsalt haises nagu suur  pissila.  Kes teeb niimoodi ? 

 Delfiinide jalutusrada külastades aga sain shoki. Mittekunagi enam mitteühtegi Seaworldi ei külasta.

See kuidas nad seal veepargis  betoonboksides elasid ja rahvas muudkui pildistas, kui mõni neist lootusetult end välja upitas veest- nad ei ole suvalised haugid vaid intelligentsed loomad. 

Kõige selle juures oli aga iga paari sammu järel võimalik külastada Hiinas toodetud suveniiride poode ja  muudkui osta ja osta ja osta...

Väga ebameeldiv kogemus ja  ei soovita seda mitteühelegi veidikenegi loomi ja  loodust armastavale inimesele. 

Kuna meie tripp ongi lõpule saamas, jäi  tunne, et siis sellise negatiivse emotsiooniga peabki kõik lõppema..mingid koopad küll ootavad veel ees, kuid  kas  need annavad mingit sellist elamust, mis halva peast viiks. Loodame..

Suured ringid

Distants: 579 miili.

Vicksburg National Park. Kuna meil oli mitmeti  kulgevaid arusaamasid selle pargi külastamise vägevusest ja vajalikkusest, sai lõplikuks kompromissiks see, et mehed seda parki külastasid ning naised-lapsed said selle külastusega tingitud ülipikkade sõidupäevade vahele lubada hommiku tervikliku unega.  Magava lapse kõrval hommikut nautides vaatasin lihtsalt seda lehekülge ja tundsin, et  lugesin-nägin piisavalt.

https://www.nps.gov/vick/index.htm

Vicksburgi pargis on  lugematu arv monumente ajalooliselt korrektses järjekorras külastamiseks koos oma  jutu ja sündmuste keeristega.  Kodusõja ja  ühe riigi ajaloo vastu huvi tundvale inimesele kindlasti koht, mida külastada, kui see  peaks tee peale jääma. Kas aga selleks   ca 700 miili  sõita, eks tuleb  iseendal otsustada.

 Kiirvisiit Dallases ja paus lastele jalgade sirutamiseks ning vaatamiseks kohale, kus Kennedy maha lasti. Texase osriikigi  sisenedes  jääb juba silma see, kui  suurealt ja  võimasalt kõik ehitatud on.  Seda ka  Dallase puhul. Suured ja eripärased hooned ning   4-kordsed mananteed lihtsalt on  üks osa linnast. Ei tundu kuidagi  kokku pressitult linna mahutatud olema vaid jääb mulje, et kõigeks on alati ruumi.

Päeva lõpu eesmärgiks oli jõuda  Austinisse külla ühele toredale eesti-ameerika perekonnale, keda muidu on  alati saanud näha Eesti pinnal nende suvekodus.  Väga mõnus, soe ja  hoopis teistsugune punkt  tempokale autoreisi  õhtule hotellides. Lisaks ei oska ma ära kirjeldada seda rõõmu meie autost pääsenud lastes. Esimesed tund aega nad lihtsalt vaikides mängisid erinevate  kohalike laste mänguasjadega -jJustkjui mingi tühimiku täitumine toimus pärast  turvastmetel miinimumprogrammiga lõbu ja mängu suhtes elades. Aitäh Sarah ja Peep  nii hea rahuliku õhtu  ja külalislahkuse eest.



  

New Orleans

Distants: 419 miili.

Tühja sest kaasaegsest kesklinnast ja ärikvartalitest... Ikka tõmbab seal linnas kirev ajalugu oma piraatide, lõbuelu jms,  Prantsuse kvartal, nikerdustest üleküllastunud hooned, rikaste eramurajoon nimega Garden District,  kohalik turg, live muusika igal tänaval,  head kokteilid, Missisipi jõgi ja loomulikult päikesepaisteline ilm. Uskumatu , et selline pärl  keset sohu  on  asutatud...

Olgu-olgu, tegelikult on see ikka üks paras pummeldamise linn jazzu saatel. Suurest läburajoonist ja Burbon tänavast me lihtsalt hoidusime.  Mehed, kes  täna lastega iseseisvalt linna peal  jalutasid muidugi mitte:) Kuid said nemadki ennast tunda lapsega kui võõrkehaga seal linna osas ja suundusid peale lõunasööki edasi.

 Meie saabumise päeval oli täies hoos  nn maasika festival ehk  Prantsuse kvartali muusika fest. Autoparklast kesklinnani on jõeäär pikitud täis lavasid. Igas osas mängimas  muusika mis eelnevast parem ja huvitavam. Pidin ennast sajakordselt kokku võtma, et üldse linna vaatama jõuaksin.  Päev lavade ees muusikat kuulata tundus  nii ahvatlev.

Klassikaline aurupaat pildile. Pool  piltidelt nähtud linnast olemas.

Jacobi kvartali ümbrus kubises  kunstnikest, kes enda loomingut müüsid ja kohapeal valmistasid. Kui poleks kohvreid ja kaalu/mõõdu limiite, ripuks nii mõnigi enist töödest juba mu seinal..

...need värvid ja boheemlus üheskoos..

 Garden District e eramurajoon veidike ilusamate elumajadega

Klassikalised Lafayette surnuaia vaated. Enamus haudasid  kinni müüritud, et suurte uputuste ajal  lahkunu säilmed püsiksid hauas.

Päeva lõpetuseks teeäärsest külast väike Starbucks ning sõit võib jätkuda.

Dali ja Universum

Distants: 468 miili

Tampa. Kindlasti   nädalat nõudev turisti ja puhkelinn teiselpool Floridat. Meie  aga võtame  Tampast veidike kõrvale ja suundume üle pikkade sildade St Peterburgi osasse.  2 tundi ja Salvador Dali muuseum. Veidike teistmoodi päev  varasematele ja justkui tellitult oli  ajutiseks näituseks Walt Disney & Dali temaatikaga.  Kuigi  siin majas polnud ehk niipalju Dalit tunda kui  Hispaanias asuvas muuseumis, oli see ikkagi huvitav , rahulik ja hea  külastus. Samuti oli kogu hoone tema enda kujundatud, mis andis igas kandis  veidike kiisuga eripära või huvitavat vaadet juurde.
http://thedali.org/

Tampa elust ja melust   pöördusime veelgi  vaiksemale suunale, Universumi Templisse. Michael  A. Singeri poolt rajatud liikumise ja elustiili maailma alguspunkti. Ilma jooga või meditatsiooni tunnis osalematagi  sai tunda selle koha rahu ja ilu.
http://www.tou.org/

Allikate maailm + ilusate vaadetega tee( scenic road)

Distants:  349 miili

Florida peidab lisaks liivastele randadele, palmidele ja turistide hordidele ka palju ilusat loodust. Sealhulgas meeletus koguses allikaid ja maa-aluste jõgede/koobaste süsteeme.

Kuna valik on niivõrd suur, aeg niivõrd lühike, otsustasime  turistilõksud  ja liiga kaugetele aladele jäävad allikad välistada .  Valituks sai hoopis üks maailma suurimaid mageveeallikaid, Wakulla Springs.  /Päevas voolab sealt välja niipalju vett, et sellega saaks täita 300 reka haagist (260 gallonit). Suudme diameeter on 315 jalga  ehk 95 meetrit. Suudme sügavuseks 56,8 meetrit. 

Olime end ette valmistanud, et vaadata pole suurt midagi, pigem lihtsalt vett vaadates saada teadmine, et see on suur allikas.  Esialgu tundus, et  sealne hotell on  allikale aia niiviisi ümber ehitanud, et me sedagi vaadet ei saa ja olimegi juba alla andmas ja valmis pikale sõidule vastu minema.  Läbi õnneliku juhuse, mis on meid sel reisil palju saatnud, saime aga  osa hoopis kõige ilsamat kogemusest  siin osariigis viibides- tunnine paadisõit allikal ja sellest  välja suunduval jõel koos giidiga,  kes  otsis   meile  välja loomi ja linde..ja vajadusel ka peatus, et seda kõike foto ja enda silmaga jäädvustada saaks.
Käsi südamel võin öelda, et see  kogemus ja looduse poolt pakutav ilu jõe kallastelt koos oma  elanikkonnaga ületas minu jaoks kõik Evergladesi ja alligaatorite üles  puhutud turismikohad. Milline nauding on seda kõike kogeda vaikuses, linnulaulu ja  asjaliku  giidi jutu saatel.

Ülejäänud päevast  kulgeb mööda Mehhiko lahe äärt. Järjekordne varajane äratus ja magusat und   tegevad lapsed  hakkavad ka ennast mõjutama.  Ilus mereäär silmis.. ja juba järgmine hetk on silmi lahti tehes ookeani äär unustatud ning  auto liigub lastele mängimiseks  linna pargi suunas , et saaks rahulikuma meeleoluga  austrite proovimiseks kohaliku  söögikohta  suunduda.

Enne päikese  loojumist jõuame veel läbi sõita rikkurite puhkerajoon/linnast Seaside (kus on ka filmitud  Truman Show  film). Ilus nukulinn lumivalge, krudiseva ja lund meenutava liiva ja jahedapoolse veega. Kõige ilusam rand, mida olen elu jooksul näinud.

 

Florida Keys ja veidike veel

 Florida Keys: Troopilste saarte rida ca 120 miili ulatuses, asub Vaikse Ookeani ja Mehhiko lahe vahel. Saari ühendab  sildadest   maantee US Highway 1, mille abil on võimalik jõuda  kõige viimasele saarele ja suurimasse linna Key West, kus asub USA kõige lõunapoolseim tipp. 

1910. aastal ehitati sildade vahele rogiliiklus, kuid  1935. aasta torm lõhkus  rööpad sedavõrd, et neid taastatud. Eriliseks teeb selle kandi see, et  siin asuvad korallrahud, millelaadseid kusagil mujal USAS näha pole võimalik. Turistide põhitegevusteks on snorgeldamine, paadisõidud, kalapüük ja sukeldumised. Loomulikult ka kohalikud baarid ja sealne melu.   

Distants: 435 miili. 

Päeva põhiplaani moodustab Florida Keys (Võtmete) läbimine edasi-tagasi+ tagasidõit veel kaugemale üles Everglades pargist välja. 

Meie kiirvisiit  algab Homestead linnast. Tänu ülivarajasele ärkamisele on täna võimalik poolel teel tervitada päikese eha. Kindlasti  armas vaatepilt. Nii arvasid ka kohalikud erinevad tuvid ja linnud, kes hommiku rituaale tegid, tiibu sirutasid ja  end uuele päevale vastu korda sättisid meie peatuskohas. 

Edasised saared möödusid kui unenägu. sillad-sillad-sillad ning vesi-vesi-vesi. Kui neid vahepeal polnud, olime järelikult jälle kusagil saarel. Lõpuks  oligi käes   ennelõunane tund ja  Key West. Vilinud tiristidena viskasime ühe inimese juba  Lõunapunkti pildistamise järjekorda ja  suundusime autot parkima. Vähemalt 30 minutit aja kokkuhoidu saavutatud kuna järjekord oli tõesti pikk. 

Kui juba olla Key Westis, peaks ikka üle vaatama ka Hemingway kodumuuseumi koos tema suure portsu  hulgivarvastega kassidega. Ilus maja  lummava aia ja tõepoolest suure portsu kassidega. Isegi suveniiri poodi sisenedes tervitab kõigepealt  veidike kassi uriiniline aroom saabujaid.  Tegelikult aga oli   sellekirjaniku maja väga armas, kergelt luksulik  ja veidike omamoodi.  Kui alguses  kahtlesin, kas hakkan raha raiskama  kellegi kodumuuseumi peale siis  lõpuks olin rahul, et ikka positiivselt sai otsustatud. 

Kassidel oli lausa oma väiksem mudel Hemingway majast, kus nad siis oma uneaja mööda said veeta. 

Olles tublid ja kiired, saime lubada endale enne päikese loojangut veel pisikese aja  Everglades pargis. Pimedas alligaatorite vahel ukerdamine ei tundunud kellegile meeldiva variandina.

 Teel  matkarajani nägime tee ääres loodusfotograafi, kes kutsus vaatama   oksal istuvat öökulli. Mõnus positiivne   kogemus  linnu nägemiseks vabas looduses.

Esimese raja pikkus oli ca 1 km. Ilus laudrada nagu Eesti RMK matkarajal viibiks. Ainult kõrvale ei tahtnud rajast vette kukkuda:).  Olles poolel teel  ja pidades  vaidlust selle üle kas alligaatorid ikka elavad sellises mudrusoos või pigem puuderikkamal alal, loivas rahulikult meie poole suur  alligaator. Vaidlused said lõpetatud. Lisaks alligaatorile  oli vees  paksult pisikesi  kalasid ja rohus  pesa ehitamas erinevaid linde. Rahu ei andnud ka suured  maamesilase moodi  putukad.

Teel järgmise rajani loivas  tee ääres nagu tellitult suur  pehme kilbiga kilpkonn, kes lasi ennast ilusti pildistada  ja seejärel  sibas sulpsti soisesse vette  oma toimetusi tegema.