COLORADOs: Liblikad, kunst, muuseumid, kõrgus

Pikes Peak(kõrgus 4301.9 m).  Eelmisel korral seal mäe tipus käia ei õnnestunud. Liialt lumetormine olukord oli. Seekord aga pääsu polud :) Ega eelnev Incline treppide rada ka just suurt energia üleküllust ja jaksu ei olnud jätnud  See kõik aga oli köömes selle kõrval, kuidas  iga paari kurviga tundsin, kuidas otsaesine  justkui plahvatada sooviks. Ebameeldiv rõhumise tunne  asendus lõpuks tipus olles kerge pea tuikamise ja veidike hakkas ka pea ringi käima. Lõpuks alla tagasi saades  kadus küll  see rõhumise tunne, kuid sain kingiks  korralaiku peavalu. Kuulsin küll arvamusi, et mõtlesin selle välja kuna mul on halb tuju kuid...  teate, te ise toriseks ka , kui tunneksite justkui keegi rusikaga  kuskil pea sees pressiks.
Üleüldine vaade aga mis tipus avanes oli väga kena - kaugel meie soodest ja rabadest. Pigem ikka lumi, kivid ja mäed.

Loodus- ja teadusmuuseum. 3 aastaga pole  midagi muutunud.
 Jutu ja pildi asemel  väike video kiirülevaade

Lisan siia ka Denveris  toimunud kriitidega maalimise festivali Chalk Art Fest. Lisaks veel pisike külastus Coors pruulikojas ja veidike putukate-liblikate vaatamist @ Butterfly Pavilion.

COLORADOs: Manitou Incline trail

Mis tunduks  veel  huvitav siin osariigis teha? Mägistel teedel autosõitu ma väga ei armasta ja olen meestel lasknud rohkem omapead käia... Seekord aga  ikka lõime Helenega kampa. Tegemist siis endise raudteega, mille liiprid moodustavad 1,6 kilomeetrise  trepi. Tõeline maiuspala , mida agaralt kasutavad jooksjad jm profesionaalsed sportlased,  sõjaväelaed Samas aga  päris pirakas proovikivi tavainimestele. Raja raskusaste: Raske(Difficult/Extreme). 

Kell 4 hommikul olimegi kõik ilusti autos ja kell 6 sai hakata raja poole astuma.

Lihtsalt pean eraldi välja tooma, et Tarmo läbis selle raja nagu tõeline tegija- Helene kotiga seljas. Ainult paari eriti sportlikku inimest nägin seda rada läbimas metallist kaitsevestide/raskustega..ning nad ikka olid ka selle lisaraskuse all hädas. Ma ei tea, kus Tarmo vahel selle jõu ja vastupidamise võtab. 

Vasakult poolt on näha sirge trepiõus(ca 1,6 km) ja seejärel paremal mööda mäe nõlva sik-sak laskumine(ca 6,4 km)

'

Tarmo tegi sellest ka pisikese kokkuvõtte siin:  /koos üliväsinud Eglega (Jah. see oli tõesti raske teekond)/

COLORADOs: Royal Gorge

Nii juhtub, kui ei süvene, vaid  lähed vooluga kaasa.  Teadsin, et läheme ühte maailma kõrgeimat  rippsilda vaatama. Täiesti päri tegevus ju. Keegi aga ei maininud paanilisele kõrguse kartjale, et seda silda ka jalgsi ületame.  Kena puupõhjaga rippsild, kus  laudade vahed kohati sellised, et Helene sinna jalgupidi sisse komistaks. Süda vist jättis küllmõned löögid vahele, kuid ületatud see sai. Mis nüüd edasi? Gondolitega mööda trassi üle sell kanjoni tagasi?  Tundus parem, kui selle silla uuesti aeglaselt ületamine. 

  

Kui me  sillal jalutasime, sai vaadatud neid hulle, kes kanjoni serval benji kiikumist tegid h-u-l-l-u-d. Arutasime Tartsiga, et selle peale küll ei hakka raha raiskama....

ca 20 minutit hiljem avastan ma aga ennast olukorrast, kus mulle pannakse selga rakmeid ja palutakse allkirja, kus nõustun, et  teenusepakkuja pole süüdi, kui ma surma saan...JÄLLE  ei osanud ma õigel ajal öelda "Ei".

Olgu. Nii me siis seal Tartsiga kahekesi küünarnukkidest ühendatuna ripume..No kui hull see ikka olla saab?  Ja siis   käib väike jõnks ning masin kerib kõrgustesse meid ära. Alt hüüab keegi  3,2,1 ja pauhh! Tarmo va suli tõmbas  nööri, mis  pani meid  ca 80km/h kiirusel kanjoni servast üles....Ausalt, ma ei uskunudki, et ma nii kõvasti karjuda oskan. Kõri  on aus :) Olles  2 korda üle serva juba ära kiikunud ja meeleolu rahuneb, hakkab sees korralikult keerama. 

Edasi-tagasi kiikumine ja vahepealne kaaluta olek üleval, võtsid lõpuks   hinge nii hellaks, et kui  oli aeg  ennast pidama tõmmata ja  püsti tõusta, ei saanud lihtsalt jalgu  alla. Armas lubivalge äpu - jah, mina :) 

Õnneks tunnistas ka Tarts et  seest tegi veidi õõnsaks just see alguse  langus ja lõpus edas-tagasi kiikumine. 

Kahjuks ei lubatud GoPro kaamerat endal kasutada ja  tahtsid nad veidike arulagedat hinda väriseva käega filmitud ja sisse-välja zoomitud  videoklipi eest..seega  et saada aimdust, üks kellegi  filmitud lõik sellest masinavärgist lihtsalt  interneti avarustest.  

Autoga ringreisil 2,5 aastasega

Eelmisel, 21 päeva ratastel oli ikka tunduvalt keerulisem  nii mulle kui lapsele. Iga olukorraga harjumine ja lahenduste leidmine võttis kauem aega mis tihti viis nutuhoogudeni..vahet pole siis kummal :)

Teisel tripil võtsin natuke kõike vabamalt. Usun, et laps tajus seda. Nutuga kaklemist ja oma õiguste paika seadmisi tuli väga vähe ette.  Pigem sai  paljud keerulised olukorrad lahendatud mänguliselt ("Kass juba autos ootab sind. Tule, lähme räägime talle, kus sa käisid ja mida nägid" või autost välja saamiseks lubasin  kaisukassi kaasas kanda, kuna tihtipeale ei läinudki laps mitte ise loodust avastama, vaid soovis seda näidata oma mänguasjale).  Olin ka nõus mõnes kohas käimisest loobuma lapse uneaja kasuks. Otsus, mis päästis nii mõnelgi korral  päeva  halva tujuga mudilasest.

Eelmisest reisist õppisin, et  palju rohkem tuleb tihedas  graafikus võidelda välja puhkepause mänguväljakutel. Toolis krõnksus olles ikka  ei  saa organism korralikult oma  toiminguid  majandada teha ja see päädib ebamugavusest nutva lapsega. Samuti on vaja sellisel pisikesel mudilal  enda patareisid tihti laadida..kui ma tühjaks kulutada. Igavus ja üleliigne energia võivad nii mõnegi halli juuksekarva kinnises autos kõigile juurde tekitada....

Kaasa võtsin  endiselt erinevaid  mänguasju..tahvelarvuti oli kotis ja leidis kasutust 1. korral, kui tõesti viimasel päeval oli  päikesetõusust loojanguni sõit.  Eelmisest korrast õppisin, et tahvelarvuti vahepeal  pikkade sõitudel multikate vaatamiseks muutis niigi stressi olukorras oleva lapse veelgi närvilisemaks, pahuramaks ja tigedamaks.  Seega tahvel on asi , mida üritan ka edaspidi vältida, kui see minu võimuses on.

Toit. Muidugi oleks tore anda lapsele jogurtit, kodujuustu ja  ehk midagi toekamatki.  Reaalsuses aga  raiskad sa oma närve a aega , et kõike seda auto laest, klaasidelt  jne  maha pesta.  Korrlaik  toit las jääb hotelli ja toidukohtade  pärusmaaks. Leidsime siit ühed püreetoidud, mida piiga lihtsalt kugistas pakendist tõmmata. Lisaks olidsuureks hitiks beebiporganid ja õunaviilud - ilusti  greppkotis, kus laps sai neid mugavalt võtta ja nosida. Teiseks uureks hitiks oli  juustu ja singiga kokku lapatud tortillad(quesadilla). Toitvad, mõnusad ning ei mingit segadust autos.

Kas olen ikka maininud kui äge on Boba Air  lapse kandekott? Igatahes  nüüd mainin. Alguses küll piiga ei olnud nõus seal istuma - igatses oma vankrit.  Muidugi oli see ka hea käte lihaseid arendav  periood,  Kui aga lõpuks kott omaks võetud ja  seal sees nõus on olnud olema, on mitmed matkad ja  jalutuskäigud kergemaks kõigile muutunud. Seda eriti hetkel, kui on käsil lõunauni ja laps ei aita ennast süles ilusti hoida ning  tundub justkui 10 kg raskem.

Kokkuvõtteks
Ärge alahinnake oma mudilaid. Nad on tihtipeale asjalikumad ja vastupidavamad kui sa ise.  Austa nende soove ja eelistusi ja vajadusi. Sest...sa ise oleksid ka  totaalne toriseja ja  seltskonna pidur, kui päevast päeva veetaks kohtadesse, mis sind ei huvita ja pakutakse asju, mis sulle ei meeldi..ja selle juures sind ei kuulata ka kui ütled "Ei"..eksole?

Läänepoolse reisi kokkuvõtteks

Mõtled, et võibolla proovid ka mõneks nädalaks Ameerikat  väisata? Ehk on sellest siis veidiki planeerimisel abi.

Meid oli 3+ laps ja 1 sõiduato. Eesmärk oli  võimalikult säästu nuudlite tripp teha (98% hotellidest onli meil toas olemas mikrolaineahi ja külmik)...kuid ikkagi käisime pidevalt valmis odavat rämpstoitu ostmas. Väike ebaõnnestumine.

Ringreisi pikkus: 14 päeva
Kogudistants: 5522 miili / 8886 km
Kütusekulu: 144 gallonit / 548 l
Auto  kütuse tarbimine: 6,17l/100km / 38,18 m/gal
Läbitud osariigid: Colorado, Montana, Wyoming, Idaho, Washington, Oregon, California, Utah, Nevada, (Arizona, New Mexico)

Kogu seltskonna peale  kulud:

Autorent:                 522.5 USD
Väljas söömised:   448.95 USD
Kütus:                    339.16 USD
Poest toit:               322.76 USD
Hotellid:                 822.85 USD
Parkimistasud:               19 USD
Tollitasud:                   7.25 USD
Piletid:                      640.4 USD

Kokku :                 3122.87 USD / 2775 EUR

Horseshoe bend & 4corners

Viimane öö hotellis. Hommikusöögi ruumis  magusa, magusa ja veel magusama vahel valides ja kohvi lürpides vaatan, kuidas ilus noor naisterahvas samuti varajase äratusega  meiega söögiruumi jagab...Ilus pikk nuga  vöö  rippumas. Siin vist üksi ringi jalutada õhtul ei tahaks, kui juba hommikulauas nii käiakse :)
See selleks.  Nugadest  mõtteid eemale viies, tuleb meelde, et täna saab lõpuks ometi hottellidest priiks. Küll mitte veel koju..Oi sinna on veel  tervel  kuu aega oodata.. küll aga  saab ratastelt maha ja kohvri jälle lahti pakkida.

Enne aga   paar  peatust veel. esimeseks Horsehoe bend. ( Hobuseraua kaar..). Koht, kus on hea kõrge ülevaade jõele, mis teeb korraliku kaare.  Piltidelt isegi meenutab natuke Mehhiko piiri lähedal asuvat Big Bendi rahvuspargi kaanefotot. Kohale jõudsime ilusti koos päikesetõusuga. Unine laps kaenlasse ja vaatepunkti poole teele.  Meie muidugi olime juba veidike hiljaks jäänud. professionaalsed fotograafid olid terve bussiga sinna tulnud ja ammu tehnikad valmis seadnud.

Kuna natuke parema ülevaatega rahulikum  äär oli hõivatud, tuli  terve kaare peale saamiseks veidike  järsema ääre peal kõõluda. Minusugusel jupatsil see 100% ei õnnestunud, kuid Tarmo abiga sai pilt purki ja jäi veel aega üle, et ilusat punaliivast päikesetõusugi nautida.
Poolel teel autosse(mis oli tubli ülesmäge kõnd) tuli  avastus, et lapse Kass-Triibu oli jäänud  päikeseloojangut üksi  edasi natima jäänud. Trooper-isa Tarts  päästis edasi-tagasi lisamatkaga nii kassi kui lapse tuju.

Enne lõunat jõudsime ka minu kohta. Ma küll käisin siin paari aasta eest ja ei uskunud, et kunagi  uuesti siia satun.. imesid aga juhtub. - Four Corners Monument. Koht, kus 4-ja osariigi piirid ühtivad ning erinevate indiaani hõimude inimesed enda valmistatud kunsti, ehteid ja aksessuaare müüvad. Jälllegi oli tunne, justkui sooviks kogu turu koju kaasa osta.  Mõistusehääl õnneks piirdus ikka ainult  valiku ehetega.

Nüüd aga pikk-pikk tee  Denveri suunas..loodame, et jõuame õigeaegselt auto renti tagastatud ja koju puhkama. No tore vähemalt et lootsime...
Tegelikkuses aga andis üks auto rehvidest alla - liiga ära söödud auto poolt. väike minipaus, tagavara rattaga asendamine ja sõit poole aeglasema tempoga sai jätkuda. Meie õnneks juhtus see veidi enne kiirtee suunas liikuma asumist. Saime seega mööda tavalist maanteed oma reisi rahulikult lõpetada. Lõpp hea, kõik hea.

Death Valley. Nevada

Tõetab tulla soe päev. Kuhu mujale ikka minna, kui veelgi soojemasse paika. Sihtkohaks Death Valley. Koht, mis asub  Põhja-Ameerikas kõige sügavamal võrreldes merepinnaga(85m allapoole merepinda). Koht, kus on peaaegu kõige pimedamad ööd maailmas ja koht, kus kuumus tapab.

Meie reisi eelviimasel päeval, kui on teada, et ees ootavad pikad sõidutunnid, saan ka mina  sõidus käe valgeks. Mägesid ületades ajasin küll pidurid veidike  liiga kuumaks, kuid see-eest ei olnud vahelduseks süda okendamiseni  kurvidest paha.  Nüüd aga edasi ainult sirged lõigud ja tasane pinnas. Nii kuni pargi sildini. Siin ka  rooliaeg lõpeb ja  saab jälle tagaistmele.

Kohe alguses pidime  peaaegu tegema ka  oma esimese avarii - otsasõit kilpkonnale. Õnneks suutis Tarts ikka aru saada, mis kühm see tee peal kössitab. Tõstsime looma tee pealt ära, et tagant paistvad autod sama olukorda ei satuks

Peale Turismiinfo punkti  ja meenetepoe jahedate ruumide külastust asusime  pargi  huvitavamte paikade külastamist. Mitmed punktid jäid muidugi ka ära, kuna seal  hiljuti olnud tulvavete tõttu olid mitmed teed suletud. Esimene peatus  Sand Dunes . Tulikuum liiv, mida varvaste vastas tunda ei tahtnud. Peakohal veelgi kuumem päike.  Põõsastes aga sabistasid ringi üliarmsad heledad kameeleonid päikest nautida. Ainult  hea jahutav meri oli puudu.

  Devil`s Golf Course 
Tegu siis soolakristallidest moodustunud suure väljaga, kus  pragudes elavad skorpionid ja muud loomad, kes päikese käest päeval varjus.  Palja jalaga   soolakristallidel turnimist eis oovitata - nii sealt paiknevate elusolendite kui ka  soola teravate ja lõikavate äärte pärast.  Ilmselgelt sobibki see väljak ainult vanakuradile endale mängimiseks ja jalutamiseks. 

Badwater Basin
 Sirgel  pinnal on distantsid  vahel väga eksitavad. Nii siis juhtus, et läksime hurraaga kõik soolajärve peale kõndima. eesmärgiks jõua ilusa valge  soolani välja. Tundus, et  koht on lähedal. tegelikkuses see meeletu kuumus, otse lagipähe päike ikka murdsid tagasi jalutades nii minu, kui lapse. Viimase õnneks Tarmo viis kiirkõnni spurdiga autosse jahenema. Järv ise aga oli ilus.. Jalutuskäik krudiseval soolal.  

Kellegi lemmikloomal ilmseleglt oli olnud janu või kaevamise vajadus. Selliseid koera jälgedega ümbritsetud augukesi oli tee peal mitmeid. Pidi vahepeal ikka ette vaatama, kuhu astud.

Artist`s Palette
Pargi kõige värvikirevaim koht on kindlasti see Kunstniku Paleti mäestik.  Erinevad kivimite setted maalivad  siniseid, punaseid, kollased, valgeid, rohelisi jne värvides triipusid, mida on lihtsalt lust imetleda.  Olles eelmisest jalutuskäigust toibumata ja uimane, jäin Helenega seda  vaadet auto juurest  nautima. Mehed aga lipppasid värvide keskele jalutama.  Vahepeal auto ümber  jalgu sirutades tundsin nagu oleksin saunalaval. Ülitugev tuul oli naha vastas mitte lihstalt soe vaid  kuum. EI mõista, kuidas nad seal  nõlvade vahel  ringi joosta jaksasid...

 Badlands, Zabrimkie Point

Ongi  jõudmas  sõit mööda Surmaorgu sinnamaale,e t jäänud on veel üks peatus koos pisikese jalutuskäiguga vaatepunktini. Helene sellest suurt midagi ei tea, kuna eelmised värvikirevad mäed ja nende pildistamine  väsitas unele.

Olen kogu elu näinud Surmaorust pilte, kus maapind justkui lõheneb. Arvasin, et sellised  suured mõranevad alad mind ees ootavadki. Tegelikkuses oli kõik see siin aga palju  mitmekülgsem. Sellise mõranenud pinnase see-eest leidsin tee äärest, kuivanud porilombi näol.

Sequoia & Kings Canyon NP-s

Kuningate Kanjoni Rahvuspark
Veidike meenutab aknast välja vaadates ümbrus paari päeva  tagust Punaste puude metsa...no  peabki  vist meenutama. valdavalt samad puud ju...Lihtsalt siin on neid hiiglaseid justkui rohkem üheskoos.

Vana mahalangenud puu tüve sees oli  võimalik ka endal läbi jalutada. 

Sekvoiade Rahvuspark
 Kuningate kanjoni st otse saab sõita kõrval asvuasse sekvoiade parki.  Teekond saab võetud Shermani, maailma suurima puu juurde. Selline järjekordne paras langus minnes ja tõus tagasi tulles matkarada.  Vaataed raja lõpus muidugi on igat seda sammu  sealt matkarajal väärt. Rääkimata heast kardiost südamele.
 Shermani naabriteks olid teisedki hiiglased, kelle avhel kõndimine lihtsalt austust nende puude suhtes aina kasvatas.

Miks nad aga nii suureks kasvavad? Põhjus on lihtne - need puud ei põle. Selletõttu suudavad üle elada kõik need metsa tulekahjud, mis muud puud hävitavad. Palju võib metsas näha  sekvoiasid, millel on tule kahjustused.  Natuke põlenud koor või  tühi sisemus, kuid puu ise kasvab edasi ja otsib  tipus paikneva rohelusega päikest.

     Moro Rock

Peale puude on siin pargis ka  ilus mägikivine maastik. Sealhulgas mitmed hiiglaslikud kivid, mille otsa ronimisrajad on  ehitatud. Tarmo kindel plaan oli nende otsa ka ronida.  Liiga varajase aastaja tõttu aga sai neist ainult ühele ligi - selleks siis Moro Rock.
Esmalt mõtlesin, et astun paar sammu kivile ja kuulutan ennast võitjaks, et niigi palju julgesin. Tarmo jonnakus ja utsitamine aga  ajasid veidike õhevile ja  kusagilt  saaabus otsus: "Jah, ma ronin ka selle kivi otsa ". Muidugi ei olnud ma plaaninud, et Helene ei kavatse minust lahti lasta ja ma selle raja  koos temaga pean üles/alla ukerdama.  Veidike ahviema tunne tuli mõne  kaljusema ääre peal, kui laps küüned  nahka lõi ja tugevamini ainult kinni end klammerdas.  Vähemalt ei olnud hirmu, et ta kuhugi ära jookseb...
Nüüd tagantjärele mõeldes ma ikka ei tea, kas oli õige plätudes ja lapsega seal kohati ilma äärteta kivil ronida..kuid kuna ma seda kõike väga rahulikult  tegin  ja laps tundis end hästi ...siis tegelikult ju  andis see meile mõlemale hoopis suurema silmaringi  ümbritsevast juurde.  

Täna oli ilus päev ilusa õhtuga Beetle Rocki serval  seda kenadust nautides.  Arvame, et see Põrnika kivi on nime saanud sellest, et kivil paiknevates lohkudes vesi seisis...justkui lepatriinu täpid. 

Yosemite NP

UNESCO maailmapärandisse kuuluv 3081 km² suurune park on loodud 1890. aastal. Pargis on ca 3200 veekogu, 2 veehoidlat ja 2700 vooluveekogusid.

 Ilusaimad ja tähtsamad vaatamisväärsused on  pargis asuvad kosed, orud ja  kivid/mäed.
Siiani teadsin seda parki eelkõige kalju El Capitani pärast - ronivad seda ju  kõik vähem ja rohkem kuulsamad  inimesed. Asjalikuma infona siiski  võiks teada, et  siin asuv Yosemite Falls on  Ameerika kõrgeim.

Samuti asub pargi aladel ka sekvoiade  ala. Meie reisi ajal aga  kogu sekvoiade külastamiseks mõeldud teedevõrgustik oli remondis. Paari aasta pärast  lubatakse, et saadakse suurte ehitustöödega valmis. Meid see väga ei morjendanudki, sest sekvoiade vaatamine on  meil  veidike mujal plaanis.

Pargi aladele sisenedes  lõpetas pintslitega härra just  sildi maalimist - ilusaimad pargi silte, mida siin reisidel olen näinud.

Rahulikus tempos tutvumine pargiga, läbides alumist orgu. Parajad lühikesed matkarajad koskedeni pakkusid  kuumale päevale head vaheldust.
Hiljem ülevalt Tunneli vaadet (Tunnel View)  ja  sõi läbi kaljusse raiutud tunneli.
Pargis on olemas ka ühistransport - auto jätad eemal asuvasse parklasse ning buss viib sind erinevate  matkaradade, muuseumi,   poodide jms juurde. Jalgsi lihtsalt võib liiga palju aega kuluda.

San Fransisco

Veinimaailmast tagasi  sõidu rutiini. Kaardi pealt juba paistabki see kuulsa sillaga  linn...kuid enne  veel väike põige Golden Gate National  Recreation Area parki. Pidavat olema üks kuulsaimaid ja ilusamaid-vägevaimaid  parke siinkandis. Jah, seal oli loodust, künklikku maastiku ning  üllatus-üllatus..mis siis paigutas selle pargi peab-külastama listi ? Järjekordne mahajäetud sõjaväele kuulunud kindlus (trepid, kongid, kahurite alused).  Kindlasti mitte ei pakuks ma selelle pargile 4,8/5-st. Kuid samas pole ma ka eriline  mahajäetud roostetava sõjaväe  hoonete fanaatik ka.
Õnneks oli kõige selle keskel elamas  ka väikseid loomi, linde ja liblikaid-  justkui väike tasakaalustus.
 Veidike pargis ringi sõites jõudime punkti, kus avanes ilus vaade  sellele suurele punasele Golden Gate  sillale.  Jah, ilm oli veidike rohkem kui pooleldi udus, kuid minu arust see just vaate  huvitavaks ja iselooomukaks muutiski.

Järgnes sillast üle sõitmine ning  siis otse Larimer`i (kuulsaim suure kaldega) ja Filbert (suurima kaldega linnas. Kalle 22%) tänava otsimine. Peale Seattle järske tänavaid muidugi ei andud need tänavad sellist wow-effekti. Kuid siiski olid need ägedad.

 Midagi muud sealt linnast tegelikult väga  oodata ja vaadata ei  soovinudki. Mehed olid õnneks Alcatrazi, Coit Toweri jms ikoonilised asjad  aastate eest ära vaadanud.  Minu jaoks Alcatraz ei tundunud hädavajaliku külastuskohana. Kui  vaadata  pilte ja kuulata jutte siis Patarei vangla oli Eestis palju ehedam. Ei mingit sätitud turistieksponaate vms.
Tegelikult ka...olles vaadanud nädalate viisi torne ja kesklinna vaateid, muutud igasuguste hoonete suhtes üpriski apaatseks. Hing ikka ihkab näha rohkem loodust ja selle mitmekesisust.

Looduse ootuses saabki  tehtud kiire sõit  linnast välja , suunaga suurte puude poole ööbimiskohta.

Napa Valley

Otsustasime, et peale päikeseloojangut enam San Fransiscost läbi sõitma ei hakka.  Mida aga teha  terve juurde tekkinud päevaga? Niisama oleks ka narr istuda.   Linnas nagu ka midagi eriti vaatama ei kutsu. Teeks hoopis midagi teistsugust? Jah!  Californias ju oleme - kus need kuulsaimad veinid kõik  siis tulevad, kui mitte siit.

Järgmine peatus:

Napa Valley

Olgem ausad, ma ju võin teada täpselt  kui palju halvem on iga mu järgmine koduveini katsetus keldri riiulis aastate kaupa. Siin aga ei tea tegelikult suurt midagi, pühapäeva veinimekkijad nagu me oleme. Seega alustuseks külastus  turismiinfo keskusesse, et küsida nõu ja soovitusi  kiirvisiidiks. Vajalik info käes, saab  teekond  veinimekasse alata.

 Ilma eelregistreerimiseta  on  avatud uksed külastajatele ainult  ca veerandil veinivalmistajatel - märkus, mida meeles pidada, kui plaanida sinna kunagi uuesti külastamist.  Meie elu tegi see limiteeritud aja tõttu lihtsamaks, kuid samas mõni kurikuulus koht  see-eest jällegi jäi suletuks.

Helgeim hetk?
Minu jaoks kindlasti  Mumm Napa Valley - kihisev, jahe ja väga kaugel magusast.

Veel ilusaid paiku? 
Kogu  Napa Valley - iga  veinivilla näitab enda nägu ja tegu.  Kui   kõigi nende toodangut hakata ostma ja  maitsma on see  muidugi päris sumiseva efektiga nii peale kui rahakotile.  Siiski mõistlikus koguses ja  rohkem keskkonda  nautides on see paik  tõelist puhkuse tunnet pakkuv.