Nii juhtub, kui ei süvene, vaid lähed vooluga kaasa. Teadsin, et läheme ühte maailma kõrgeimat rippsilda vaatama. Täiesti päri tegevus ju. Keegi aga ei maininud paanilisele kõrguse kartjale, et seda silda ka jalgsi ületame. Kena puupõhjaga rippsild, kus laudade vahed kohati sellised, et Helene sinna jalgupidi sisse komistaks. Süda vist jättis küllmõned löögid vahele, kuid ületatud see sai. Mis nüüd edasi? Gondolitega mööda trassi üle sell kanjoni tagasi? Tundus parem, kui selle silla uuesti aeglaselt ületamine.
Kui me sillal jalutasime, sai vaadatud neid hulle, kes kanjoni serval benji kiikumist tegid h-u-l-l-u-d. Arutasime Tartsiga, et selle peale küll ei hakka raha raiskama....
ca 20 minutit hiljem avastan ma aga ennast olukorrast, kus mulle pannakse selga rakmeid ja palutakse allkirja, kus nõustun, et teenusepakkuja pole süüdi, kui ma surma saan...JÄLLE ei osanud ma õigel ajal öelda "Ei".
Olgu. Nii me siis seal Tartsiga kahekesi küünarnukkidest ühendatuna ripume..No kui hull see ikka olla saab? Ja siis käib väike jõnks ning masin kerib kõrgustesse meid ära. Alt hüüab keegi 3,2,1 ja pauhh! Tarmo va suli tõmbas nööri, mis pani meid ca 80km/h kiirusel kanjoni servast üles....Ausalt, ma ei uskunudki, et ma nii kõvasti karjuda oskan. Kõri on aus :) Olles 2 korda üle serva juba ära kiikunud ja meeleolu rahuneb, hakkab sees korralikult keerama.
Edasi-tagasi kiikumine ja vahepealne kaaluta olek üleval, võtsid lõpuks hinge nii hellaks, et kui oli aeg ennast pidama tõmmata ja püsti tõusta, ei saanud lihtsalt jalgu alla. Armas lubivalge äpu - jah, mina :)
Õnneks tunnistas ka Tarts et seest tegi veidi õõnsaks just see alguse langus ja lõpus edas-tagasi kiikumine.
Kahjuks ei lubatud GoPro kaamerat endal kasutada ja tahtsid nad veidike arulagedat hinda väriseva käega filmitud ja sisse-välja zoomitud videoklipi eest..seega et saada aimdust, üks kellegi filmitud lõik sellest masinavärgist lihtsalt interneti avarustest.
No comments:
Post a Comment