Zion`i rahvuspark

Eelmise kanjonile  naabriks jääva Zion`i pargi võtsime ette järgmisel päeval.  Peale kella 18-19 pole lihtsalt mitte midagi enam  väljas näha. Lisaks on tunduvalt ohutum  vaadata  päevasel ajal ringi sibavaid kitsi ja oravaid, kui kohata hämaruses  puumasid.

 Õnnelik neljajalgne meie ees teel parki

Mägikitsed teepervel poseerimas

Üleelmise sajandi lõpus mormoonide poolt avastatud kanjonile on samuti iseloomulikud punakad liivakivi massiivsed moodustised. Erinevuseks aga see, et nüüd ei  vaadanud me kanjonit ülevalt, vaid alt. 

Samuti polnud seal oma masinaga liikumine lubatud. Nii sai ringi liigutud bussiga. Imelihtne süsteem - lihtsalt hüppa endale sobivas peatuses peale ja siis jälle maha. Bussid liikusid iga paari minuti järel.

 

Lisaks jalutuskäigule kanjoni põhjas, otsustati minna ka pilt ülevamaltpoolt peale visata.  Nagu jalgsi ronimine keskpäevase päikese ja tapva kuumusega polnud piisav, tuli kõrgust kartvatel liikmetel ka  üle elada  kiviservadel kõrgenevad rajad.  Raske teekond oli  aga seda silmailu väärt :).

Mis aga sai edasi..ei suudagi üle kuumenenud pea hästi mäletada...kui  siis, et sõit-sõit-sõit ja  õhtuks muutus kõrbemaastik hotellide ja kasiinode virr-varriks.