Raheralli

Rohekad pilved?

Kui taevas on selised pilved ja kohalik kõrval sajatab, et see on nüüd küll  jamasti, tasub teda uskuda.

Nimelt on sellised rohekad pilved  mitte vihma vaid rahepilved.

 Meie majani jõudis küll ünneks ainult vihma. Uudised aga edastasid mõned miilid eemal asuvat linna-ala, mis  oli  hoopis talvisemas meeleolus.  Nii saigi  tund hiljem otsustatud ikka ise ka seda   uputuste boonust vaatama minna.

Oa suurused raheterad, mis olid puudelt pooled lehed kaasa  kiskunud.

1.  Peagi olid  ka kohalikud maasturijõmmud kohal talverõõme nautimas. Siiski juba järgmisel pildil olid nad kõik oma suverehvidega rahvevallides kinni.

Tundub et Coloradol on igaks päevaks  midagi uut ja üllatavat Emakese looduse poolt varuks. Loodan, et siiski liiga palju üllatusi ei tule. Mõnest täiesti piisab.

Veidike uputab...

Ainult hetkeks  sai tunda kergendust kuumuse taandumise eest. Üleeile sadama hakanud vihm  ei tahtnud kuidagi lõppeda ja juba oligi uudistes pilt Denverist ja selle ümbrusest. Igalpool teed uputasid, autod lõksus jne.  Hiljem juba olid mägikülades inimesed lõksus, teedest tükid väljas. Saatejuhtide sõnul pole viimase 100 aasta jooksul sellist  olukorda olnud.

Meie maja juurest paari miili kaugusel sai käidud ka seda  uputust kaemas. Veidi  hirmutav, kuid samas võimas loodusjõu vaatemäng.  Kogu  vaatepilti rõõmustasid minu jaoks kaks  laiska parti, kes lihtsalt   lainetest veidi kõrval paigalseisvas vees  logelesid.

Selline  päikese ja vihmahoogude-tormide  olukord   on  küll kohati  alanenud. Samas aga mõned teised rajoonid  täöiesti uputanud. Inimeste kodudel on veest näha ainult katused jne. Helikopteritega on evakueeeritud  ca 1200 inimest (Suurim arv pärast kunagist   maailma meedias edastatud tormi Katrina. ). Lisaks on päästetud inimeste lemmikloomi  - koeri, kasse, hobuseid, kitsi jne

Uuest nädalast lubab  vihmade taandumist. Las ikka parem kõrvetab  ja lõõmab kuumus, kui et  inimesed kaotavad  üleuputustele kodusid..

Mount Evans`i katse ja akvaarium

Paar päeva on  varasemad lahkujad saanud shoppamisega tegeleda. Vahelduseks jälle veidi mägesid.

Mount Evans

4,348 m mäe tipus ja samuti on tegemist Põhja-Ameerika kõige kõrgema  maanteega. 
Mõnus mägitee keerutamineja tunduv hapniku vähenemine. Siiski tuli lõpp-peatus enne päris tippu jõudmist. Põhjuseks  tee sulgemine igapäevaste tormide tõttu. Üles võis minna ainult jalgsi. Kuna vähesest hapnikust oli  enamustel halb olla, jäi see asi teostamata ja  mõnedsajad meetrid vallutamata.  

Siit edasi autosid ei lastud. Tipu äär taustal paistmas.

 

 Vaade allapoole.

Akvaarium

Mägedejärgne looduse annus.  Raikalade toitmine ja paitamine olid minu jaoks kõige  rohkem elevust tekitavamad tegevused. Vahvad limased elukad :)

Kivikaared, kuumus ja kanjonimaad

Viimane päev. 
ca 970 km sõitu  ja ei mingit hotelli voodis magamist enam.

Canyonland (kanjonimaa) rahvuspark 

Esmalt sõitsime seda kanjonite maastikku altpoolt.   Iga rahvuspargi sildi juures olen ma mõelnud, et jälle kaljud ja kivid.. Kuid siiski suudab iga park  üllatada. Lihtsalt kõik need kohad on nii erinevad.
 Praegune  pargiosa oli kyll vapustav ja ilus, kuid  siiki rohkem mõeldud  off-road  radade armastajatele.  Piiratud ajakava ja mitte just kõige sobivamate autodega liikujatena otsustasime pargi alumisest osast väljuda ja  Utahi osariigi uhkust - liivakivi  kaarte parki uudistama minna.

 Harilik elanik  kanjonite vahel

 Tegelikult on smurfide küla olemas ja  see asub  Utah`i osariigis  Elephant hills (Elevandi mägi) radade ääres

Parki sisenedes avanes n.ö juttu rääkiva kivi seintelt koopa jooniseid

Arches (kaared) rahvuspark. 

Ma ei oska  rääkida  teiste eest, kuid minu jaoks  oli tegemist reisi kõige raskema 1.5 tunni+ toibumisega. Nimelt selleks, et  näha pargi kõige tuntumat kaart lähedalt, peab ronima lageda päikese all  kuumal kivirajal mäkke.  Kaardilt näitas raja pikkuseks 1,4 miili+ sama tee tagasi..ehk siis eeldatavasti 4,8 km. Ette rutates võib öelda, et raja pikkus siiski oli ca 6 km. Tõusu  160 meetrit. Ei tundu andmete poolest just keeruline. Kuid 38. kraadine  päevane päike  kaotas kehast nii kiiresti vedelikku ja keha kuumenes üle iga mõn minutiga peale joomist/vee nahale valamist.  Iga pöösa vari  ja lõpus kaareni jõude lakjunuki vari olid justkui taevaõnnistus, et maha jahtuda,, hingamine taastada  ja süda õigesse sütmi saada.
 Ausalt - usun et kõik kes selle raja läbi tegid on praegu enda õle  uhked. Kuid see oli kogemus, mida ei soovita ühelgi  rasedal läbi teha. Pigem valige  lühike jalutuskäik , et mõnda objekti kaugusest imetleda.

 Viimane raja osa...

  ..ja nurga tagant  see paistiski

Iga päikesevari  sai rajal ära kasutatud

Edasisi kaari sai järgnevalt vaadeldud jahedast, autom. kliimaga autoaknast. Mõned klõpsud siin ja seal ja juba  oligi aeg niikaugel, et  oli vaja enne pimedat  suurt kanjonimaad  kaeda  kõrgustest.

Ajaga  võidusõit sõna otseses mõttes. Iga minutiga  mida lähemale jõudsime vaatepunktile, langes ka päike jälle mingi osakese rohkem pilve taha peitu.
Kuid nagu terve reisi on meid saatnud kummaline õnn näha kõiki soovitud asju ja mitte jääda ilmastiku tingimuste pärast jänni, siis õnnestus ka nüüd parkida autod kalju äärele kanjoni maastiku kohale viimasel ilusal päikeseloojangu minutil. Lihtsalt maagiline. Kena lõpp pikale ja palju vaatamisväärsusis sisaldavale ringreisile.

Veel  6 tundi autosõitu  ja jõudsimegi Denverisse.  Ei mingit check-out`i  hiljemalt kell 11 hommikul Ei mingit   suhkrusaiakestest, siirupist, moosist, maisihelvestest  ja kehvast kohvist koosnevaid hommikusööke.  Tere tsivilisatsioon ja internetiühendus:)

Indiaanielu ja Mesa Verde

Juba tagasisõidule omaselt ootas ees pikk sõit, ilusad vaated ja kuum ilm.

Hommikuse ärkamise järel sai  üle vaadatud  ööbimikoha juures olev tamm (Powell järv). Jäi mulje nagu oleks tegemist mini-Hooveriga. Kuid siiski oli  tegu muljetavaldavalt suure  rajatisega.

Väike tegelane hommikuse järve ääres päikest nautimas

Olles indiaanlaste elualadel, jäi silma üldiselt  kurb vaatepilt. Enamus neist elab  vaesuse piiril  ja külad-majad on nukralt  lipp-lapp meetodil kokku  ehitatud. Maastik ja elutingimused on karmid. Mis põllumajanduse vms. sa ikka kürbemaastikul tegeleda saad. 
Veel jäid silma  vabalt ringi jooksvad keorad. Mulje jäi, et seal nad elavadki vabalt  hulkurielu. Ülisõbraliku iseloomu ja nukrate silmadega võlusid nad  meie seltskonna koeraarmastajad sekunditega.  Värske joogivesi ja paar saiakest  lihtsalt ei saanud jagamata jääda.

 

Kuidas jääda ükskõikseks sellise silmapaari suhtes, kes sind tankla uksel nukralt ootab?

Liikudesedasi tänase ühe eesmärgi - 4 osariigi ristumiskohale, olid kohalikud indiaanlased tee servades oma käsitööd müümas ja elamisraha teenimas. Võin öelda, et ehted olid palju ilusamad ning hinnad mitu korda odavamad, kui tüüpilistes made.in.china turistide suveniiri poodides.  Osariikide ristumispaika jõudes oli  müüjaid lausa  ruudukujulise turuleti rivina meid ümbritsemas. Ei mingit aktiivset müüki. Lihtsalt vaikselt  ehteid ja asju kohapeal valmis nokitsevad inimesed raha teenimas.

Mesa Verde

Tänase  päeva viimane  koht. Õhtu valguses sai kiiresti pilk peale visatud   elamutele, mis kuni 1200 aastateni  olid veel inimeste poolt kasutuses. Mis tegi need elamud meeldejäävaks? Need olid ehitatud kajude külgedele. Iga majakeste  kogum oli kunagine vilka eluga küla, kus võid elada kuni 90 inimest.  Esialgselt elasid nad tasasel pinnal hüttides, seejärel ehitati juba keerulisemaid kiviehitisi. Lõpuks  rajati majad kaljuservadele. Nendes elasid järjest mõned põlvkonnad. Arvavasti  aga jäid elamistingimused liiga kitsaks ja  liiguti uutele maadele edasi. Nii nüüd need tühjad varemed kaljusid seal ilmestavad.

Hoover`i tamm ja Suur kanjon

Kes rohkem, kes vähem puhanuna, asusime  Las Vegasest  Denveri poole tulema.
Esimene peatus: Hoover`i tamm.
Tõeliselt massiivne  ehitis, mille valmimise käigus veidi alla paarisaja ehitaja oma eluga hüvasti jättis. 
Kui 5 aastat tagasi ehitati  tammi  juurde uut  ja võimast silda, siis nüüdseks oli see valmis ja sai sellel ka jalutamas käia.

 Vaade tammile tagantpoolt.

 Tamm teiselt poolt (üleval äärel jalutamas inimesed)

 Vaade tammilt sillale...

..ja sillalt tammile

Kuum ilm ja tempokas graafik aga ajavad  uuesti autosse ja teele. Suur Kanjon oma suuruses alles ootab ees. Kohale aga peame sinna jõudma enne pimedat 6-7 õhtul , et midagigi näha.

 Suur kanjon..tõesti suur..
Siinkohal ei oskagi midagi  jutustada ega kirjeldada.. tegemis oli lihtsalt suure ja võimsa vaatega. Ehk ei olnud ta nii omapärane välimuselt. See-eest aga võitis see kanjon tähelepanu suurusega.

Selline pilt  oli otse, vasakule ja paremale. Nii kuidas silm haarata jõudis

Nagu rahvuspargile kohane, ei puudunud ka siin  teeäärne metsik elu.

Las Vegas

Kui ma enne kuulasin imelikult, et miks inimesed ei viitsi mõne kasiino kaugusele jalgsi minna, siis nüüd saan sellest ilusti aru. See pattude linn on lihtsalt ehitatud nii, et  sa  mitte mingil juhul ei jätaks kasutamata võimalust puhata jalgu ja mängida endale meeldiva teemaga  aparaadi taga..või hoopis veeta aega asju kokku osteldes. Igaühele midagi.

Ühe hotelli kaubanduskeskuse osa sisevaade

Nimelt on seal peatänaval ainult mõned üksikud ülekäigurajad-sebrad. Tavalised ülekäigukohad on sillad üle maantee, mis viivad sind ühest hiiglaslikust hotell-kaubanduskeskus-kasiinost teise.  40-42 kraadise kuumuse käes tundub  muidugi selline lahendus taevakingitusena. Iga silla ületusega pääseb jahedasse kliimasse.

Meie hotell. Vasakul näha ka teeületuse silda.

Tänavatel on hotellid üksteist üle trumpamas  tohutute valgustuste ja show elementidega. Küll  mini tantsu-laulu etendused, vulkaanide purskamised, plahvatused kui  ka muusika rütmis  purskkaevu etendused.

  Viimase  proovisin ka üles võtta.. Kuid  kuna silm kippus päris asja vaatama..on video selline ligadi-logadi.

Üldiselt aga tegemist  elava-hingava peolinnaga. Sa võid ilma suurema raskusteta siia jätta meeletuid summasid alkoholi, pidutsemise,  prostitutsiooni, kasiinode ja poodidega..vali aga teema ja lase käia. 

Zion national park - kanjoni raja tipus

Zion`i rahvuspark

Eelmise kanjonile  naabriks jääva Zion`i pargi võtsime ette järgmisel päeval.  Peale kella 18-19 pole lihtsalt mitte midagi enam  väljas näha. Lisaks on tunduvalt ohutum  vaadata  päevasel ajal ringi sibavaid kitsi ja oravaid, kui kohata hämaruses  puumasid.

 Õnnelik neljajalgne meie ees teel parki

Mägikitsed teepervel poseerimas

Üleelmise sajandi lõpus mormoonide poolt avastatud kanjonile on samuti iseloomulikud punakad liivakivi massiivsed moodustised. Erinevuseks aga see, et nüüd ei  vaadanud me kanjonit ülevalt, vaid alt. 

Samuti polnud seal oma masinaga liikumine lubatud. Nii sai ringi liigutud bussiga. Imelihtne süsteem - lihtsalt hüppa endale sobivas peatuses peale ja siis jälle maha. Bussid liikusid iga paari minuti järel.

 

Lisaks jalutuskäigule kanjoni põhjas, otsustati minna ka pilt ülevamaltpoolt peale visata.  Nagu jalgsi ronimine keskpäevase päikese ja tapva kuumusega polnud piisav, tuli kõrgust kartvatel liikmetel ka  üle elada  kiviservadel kõrgenevad rajad.  Raske teekond oli  aga seda silmailu väärt :).

Mis aga sai edasi..ei suudagi üle kuumenenud pea hästi mäletada...kui  siis, et sõit-sõit-sõit ja  õhtuks muutus kõrbemaastik hotellide ja kasiinode virr-varriks.

 

Bryce canyon oma ilus

Bryce kanjoni rahvuspark

Peale Salt Lake City minituuri  läks sõit jälle käima. Üle 300 miili, et jouda Bryce kanjoni parki vaatama. Väikese kahtlusenoodiga loodeti ka Zioni parki jouda.
Esimesse parki joudes saime paduvihma ja mudajõe poolt äraviidud kõrvalteed..lisaks ka plätudega plätserdada  mudarda kuristiku serval. 

 Need pisiasjad aga ei vähendanud pilvede vahelt paistvat hingematvat vaadet. 
Kuna peale 8 õhtul on pime, jätsime Zioni homseks.
Nüüd veel 144 miili hotellini ning varahommikul jälle tagasi...
Pimedas autoga sõites tekkis tunne nagu istuks Autode multika ralliautoga-täistuled  ilmselgelt on ilu mõttes peale kleebitud.

Salt Lake City

Grand Teton ja Salt Lake

Päeva kokkuvõtteks: 764 km sõitu koos  osariikide vahetuste, mägiste tõusude ja langustega, kuuma temperatuuri ja järjest kuivemaks muutuva  keskkonnaga.

Montantast Idaho-sse ja siis sealt omakorda Utah-sse

Grand Teton Nat. Park

Teel Yellowstone`st Salt Lake Citysse  jäi teepeale järgmine rahvuspark. Noored teravad mäed ja  kenad järved. 

 Väga kena üleminek  eesootavale.  

Lõunapaus  oli ka pisematel.

Õhtune jackpot: Suur Soolajärv ehk Salt Lake

Kuidas parmeini teada saada, kas soolajärves hõljud pinnal, kui see ise järgi proovida. Ajaga võidusõit  tasus end ära. Saime 30 minutit  enne Antelope saare sulgemist  veel  piletiputkast mööda ja seadsime rattad saare poole.
Teed läbi järve saatis  küll suur putukate arvukus ja  rõve hais, mis randa jõudes õnneks ära kadus.
Päikeseloojangule mööda vett vastu jalutades  ja lõpuks  pikali visates oli tunne fantastiline.  Ujumisoskustest polnud mingit kasu. Jalad ja käed hulpisid veest hooga välja  ja  oma eesmärki ei täitnud. Lihtsalt selili/kõhuli lamades  see  tunnike loojangu saatel mööduski.  Fantastiline kogemus, mida soovitaks kõigile, kes peaksid kunagi siiakanti sattuma.

 Näpud-varbad tegevusetult püsti ja kehad  hõhtupäikeses soolavees hulpimas:)