Washington

Distants: 224 miili.jalutuskäik ca 8km+ muuseumid ja vaatamisväärsuste juures sigrimigitamine (kokku 15 km)

Need kirsid, kirsid, kirsid....
24. märts oli sellel aastal päev, kus Washingtoni kirsiaed näitas ennast täies õite meres.  Mida rohkem üks naisterahvas  veel oskaks soovida.

Kohe hommikul sammud(rattad)pealinna suunas. Washington DC siit me tuleme!  Ilmaprognoos ja kirsiõite ennustus lubavad meile ainult kõike head ja nii ka on. Jackpot. Juba linna piiril saab tunda kevadist hõngu , kui möödume nartsissidest ja õide puhkenud puudest. Lisaks ere päike selges taevas. Lumehangest saabunud eestlaste jaoks on +25 C ikka tõeline energialaks.

Autole parkimiskoht leitud, saab suuna võtta Valge Maja suunas. Tagantpoolt on majale tõesti palju parem vaade ja hoone on lähemal. Isegi nii ligidal et tekitas seltskonnas vaidlusi, kas see üldse õige hoone on :) turistika klõpsud tehtud, suund edasi. Maja eespoolse vaate juurde. Endiselt päike tundub nii mõnus....

Digitaalne lillevaimustus

West Potomac park ja Lincoln Memorial..

Viimane oli lihtsalt austust tekitavalt ilus ja uhke. Paras kogus treppe ja kõndimist. Ka Helenele. Mulle endiselt meeldib kuidas asjad on siin ehitatud ilusad ja võimsad. 

Purskkaevu vesi meelitas rahvast vees solberdama ja neid ohjeldama oli palgatud inimene kelle ülesandeks oli inimesi teavitada vee kvaliteedi kohta: "Enne kui oma käsi ja jalgu vette panete , arvestgae et see on must ja tugevasti täis partide väljaheiteid. :) ". Jalgadel isu vee järele kadunud sekundiga.  Järelikult töökoht toimib.

Tower. Lihsalt võimas tükk kivi. Vahel paneb ikka mõtlema kuidas inimesed austusest mälestavad ja püsivaks muudavad  oma liigikaaslase elu ja tegusid.

Cherry blossom.

1912. aastal Jaapani kingitud kirsiaed oma täies ilus. Üks Washingtoni kevade tipphetk oli justkui meile tellitud. Kõik kirsid õitsesid. Minu jaoks selle vaatega kogu linna mulhe kätte saadud kõige positiivsemas võtmes. Lausa nii positiivses, et sai oldud nõus veel minema ajaloo muuseumi masinaid ja asju vaatama. 

Ajaloo muuseumis ehk Smithsonian National Museum of American History. Siiski ajalimiit ja jaks piirasid nähtut esimese korrusega . Kuigi seegi tundus olema veidike suurem meie meresadamast... Huvitav ja jällegi palju infot kuid mulle võibolla kunsti galerii oleks rohkem uut elamust andnud. Muuseumide nautimiseks ja rahulikult info ammutamiseks tuleks  siiski  võtta eraldi päev.  Paarist tunnist jääb vägagi vajaka. . 

Ca 8 km jalutuskäigust suutis Helene iseseisvalt joosta ca 3 km. Väga tubli !  Unepausiks sai ta pandud Boba kotti ja kõhule. Siiani pole ma veel vankri järele igatsust tundnud. Piiga lippab nii edumeelselt jalutada, et lust vaadata ja vahel mitte nii lust järgi joosta :)

Fridays. Enne ööund tundub ikka mõistlik ju minna ja kõht täis pugida. Võibolla ikka mitte, kuid koha külastuse emotsioon oli ikka seda väärt. Lauda juhatades ootasid lapsi värvipildid ja isiklikud rasvakriidid e. tegevusi toidu ootamiseks. Samuti oli lastele söögikoha poolt tasuta õunamahla joogid. Teeninduskultuurist ei tasu tegelikult rääkida. Inimesed lihtsalt oskavad siin seda asja.
Lõpuks aga lapsed, naised, mehed Quality Inn hotelli ja varahommikuseks äratuseks valmis. Olematu Wifi  andis  muretu une suht koheselt.